FREUD

Freudi lugu, nagu enamusel meist, algab teistest. Antud juhul Dr. Joseph Breueriga ja tema patsiendi Anna O-ga. Anna O. oli Dr. Joseph Breueri patsient 1880. kuni 1882. aastani. Olles kahekümne ühe aastane, veetis Anna enamus oma ajast ravitsedes oma põdurat isa. Tal tekkis halb köha, millel ei tundunud olevat mingisugust füüsilist põhjust. Tal tekkisid kõnehäired, siis muutus ta tummaks, seejärel aga rääkis ainult inglise keeles, kuigi ta emakeel oli saksa.

Kui ta isa suri loobus ta toidust ja tal tekkis hulk ebaharilikke probleeme. Ta käed ja jalad muutusid tundetuks ja osa ta kehast paralüseerus. Ka tekkisid tal hallutsioniatsioonid ja “tunnelis oleku tunne”. Kuid arstid ei suutnud leida neile füüsilisi põhjused.

Ning nagu sellest kõigest veel ei piisaks, lisaks tekkisid tal meeletud tundepuhangud, kogu elu tundus talle muinasjutuna ning ta sooritas mitu enesetapukatset. Breueri diagnoosiks oli tollel ajal hüsteeria (tänapäeval muutumis häire), mis tähendas, et kuigi ta sümptomid tundusid füüsilised, need tegelikult polnud.

Õhtuti langes Anna Breueri definitsiooni järgi “isetekkivasse hüpnoosi” mida ta ise kutsus pilvedeks. Breuer leidis, et sellises transis suutis Anna seletada oma päevaseid fantaasiaid ning tundis ennast pärast seda paremini. Ise kutsus tüdruk neid “korstna puhastuseks” ja “rääkimis ravimiks”.

Mõnikord meenus Annale korstna puhastuse ajal sündmus, mis osaliselt ta sümptomeid seletas. Esimene näide oli peale seda kui ta keeldus mõni aeg joomast – talle meenus et nägi naist joomas klaasist, kust just äsja jõi koer. Tal tekkis seda meenutades tugev jälestustunne ning .... selle lõppedes jõi klaasitäie vett. Teistesõnadega, veest eemalehoidmise näht kadus koheselt, kui selgeks sai selle teo põhjus ja ta elas tugevalt läbi asjakohased emotsioonid. Breuer kutsus sellist käitumist katarisieks, kreekakeelsest sõnast puhastama.

Üksteist aastat hiljem kirjutas Breuer, koos oma assistendi Sigmund Freudiga, hüsteeriast raamatu. Nende seletus oli et iga hüsteeria on trauma tagajärg, mida inimene ei suuda oma maailma pilti kohaldada. Tundeid, mida trauma peaks tekitama, ei elata otseselt läbi, samas ei haju need ka õhku, vaid väljenduvalt nõrgalt ja ebaselgelt käitumises, mis vastab trauma olemusele. Nähtustel on teiste sõnadega tähendus. Ja kui patsiendile suudetakse tähendus, näiteks läbi hüpnoosi selgeks teha, siis nähud kaovad. Sarnaselt võib näiteks nõelatorkega ravida mädapaiset.

Anna vabanes sellisel meetodil ükshaaval kõigist sümptomitest. Kuid ta vajas selleks Breueri abi, iga kord hüpnoosis olles pidi ta kõigepealt veenduma et Breuer on tema kõrval, näiteks ta kätt surudes, enne kui ta rääkima julges hakata. Kuid kahjuks tekkisid sellega seoses uued probleemid.

Freudi kirjelduste põhjal sai Breuerile selgeks et Anna oli temasse armunud ja et ka tema oli armumas. Lisaks rääkis Anna kõikidele et ootab Breueri last. Ühest küljest vaadelduna tahtis ta nii väga last et ta mõistus veendis ta keha selle õigsuses ja nii tekkis tal hüsteeriline rasedus. Breuer, olles Victoria aegse moralistliku ajastu abiellus mees lõpetas koheselt nende ühised sessioonid ja kaotas igasuguse huvi hüsteeria vastu.

Freud lisas hiljem et Breuer ei tunnistanud kunagi avalikult, et tegelikult oli hüsteeriliste neurooside peapõhjuseks seksuaalne tõmme.

Anna loo lõpetuseks, ta veetis veidi aega sanatooriumis ning pärast seda sai tast respekteeritud ja sotsiaalselt aktiivne tegelane, saksa esimene sotsiaaltöötaja, enda pärisnime Bertha Pappenheimi nime all. Ta suri aastal 1936. Ning ajalukku ei jää ta mitte ainult oma tegudega, vaid nagu ka inspiratsioon ühele kõige mõjuvõimsamatest isikuteooriatest.

Biograafia

Nagu te hiljem taipate on teooriate loojate biograafial nende teooriate tekkimises väga tähtis osa. Paljud kritiseerivad tänapäeval Freudi, samas pannes tema kirjutised ajaloolisse perspektiivi, sada aastat tagasi, on nad ülimalt innovatiivsed, inteligentsed ja tunduvalt paremad kui tolle aja valitsevad teooriad.

Sigmund Freud sündis 6. Mail, 1856, väikses Freibergi linnas Moravias Austrias. Ta isa oli villa kaupmees, innuka mõtlemise ja hea huumorisoonega. Ka oli tal hästi innukas ema, ta isa teine naine ning temast 20 aastat noorem. Kahekümne ühe aastasena sünnitas ta oma esimese poja, tema silmatera, Sigmundi. Sigmundil oli kaks vanemat poolvenda ja kuus nooremat pereliiget. Nelja või viie aastasena kolis ta Viini kus möödus ka suurem osa ta järgnevast elust.

Geniaalse lapsena lõpetas ta kooli parimana ja jätkas meditsiinikoolis, mis oli üks vähestest võimalustest tolle aja tarkadele juudipoistele. Uurimustöö viis ta kokku füsioloogia professori Ernst Brückega, kes uskus tolle aja populaarsesse, kui mitte radikaalsesse mõistesse reduktsionism – meie kehas pole muid jõude peale keemiliste ja füüsiliste. Freud veetis mitmeid aastaid proovides redutseerida, ehk kokku lükata, kogu isiksust neuroloogiaks, ehk siis närviteaduseks, enne kui ta lõpuks teooria hülgas.

Uurimustes oli Freud hiilgav. Närvi füsioloogiale konsentreerudes leiutas ta isegi uudse rakkudemärkimise tehnoloogia, kuid temast olid paljud eespool ning neurofüsioloogia kohad olid piiratud. Brücke aitas tal leida stipendiumi Pariisi kuulsa psühiaatri Charcoti juurde ning pärast tema konkurendi Bernheimi juurde Nancy juurde. Nad mõlemad uurisid hüpnoosi abi hüsteeria ravis.

Pärast mõningast aega neuroloogia haiglas ning Berliini lasteaia direktorina töödates pöördus ta tagasi Viini, abiellus oma pikaajalise pruudi Martha Bernaysiga ja Joseph Breueri abiga ja asutas oma väikese neuropsühiaatria (vaimse närviteaduse) erapraksise.

Freudi vaated ja loengud tõid talle meditsiinirinkondadest nii kuulsust kui viha. Tema ümber kogunes seltskond väga tarku sama meelt doktoreid kellest lõpuks sai psühoanalüüsi liikumise süda ja hing. Kahjuks sai Freud kuulsaks lükkates eemale kõik, kes temaga kasvõi osaliselt ei nõustunud. Mõned lahkusid sõbralikult, teised tülinaga asutades Freudiga võistlevaid koolkondi.

Enne teist maailmasõda emigreerus Freud Inglismaale kuna Viinis polnud juudina enam turvaline, eriti kuulsatel inimestel nagu Freud. Ta suri suhteliselt ruttu pärast seda vähki, mida ta juba viimased 20 aastat oli põdenud.

Teooria

Freud külle ei leiutanud ideed teadlikust ja alateadlikust meelest, kuid kindlasti tegi selle idee populaarseks. Teadlik meel (conscious mind) on see mida sa iga hetk suudad teadvustada, hetke tunded, mälestused, mõtted, fantaasiad ja mida iganes veel. Teadlikusega on tihedalt seotud eelteadlikus (preconscious), mida tänapäeval ehk mäluks kutsutakse. Mõtted mida sa parajasti just ei mõtle, kuid mille peale mõtlemine ei ole raske ja mida sa lihtsalt meelde võid tuletada. Keegi ei vaielnud sellise jaotuse vastu, kuid Freud väitis, et see on vaid aju väiksem osa.

Enamus ajust on alateadvus (unconscious). Siia hulka kuuluvad kõik need osad mille peale ei saa lihtsalt mõelda. Asjad mis pole meie teadvusele lihtsalt kätte saadavad tihti tegelikult defineerivadki selle, näiteks instiktid ja alateavusesse surutud traumade mälestused ja emotsioonid, mis on liiga valusad, et neid läbi elada kuuluvad siia alla.

Freudi teooria järgi on alateadvus meie motivatsiooni aluseks. Motivatsioon võib väljenduda lihtsa nälja või seksi sooviga, neurootiliste sundlustega nagu näiteks viha, või hoopis artisti või teadlast motiveerivate teguritena. Sellegipoolest tundub, et tihti sunnitakse meid neid motivatsiooni allikaid eitama ja nende teadlikustamisele vastu töötama. Nii on need motiivid enamasti ainult kaudselt uuritavad ja kättesaadavad. Sellest teemast rohkem veidike hiljem.

Id, Ego ja Superego

Freudi psüholoogiline reaalsus algab objekte täis maailmaga. Üks väga oluline objekt on organism ise. Eriline on see seetõttu, et tema eesmärgiks on ellu jääda ja ennast taastoota ning motivatsiooni eesmärkideks ammutab ta oma vajadustest – näljast, janust, valu vältimisest ja seksist.

Väga tähtis osa organismist on närvisüsteem, mis tunneb ära siis organismi vajadused. Sünnihetkel ei erine närvisüsteem oluliselt looma omast, Freudi mõistes koosneb see ainult Sellest, ehk Id-st. Närvisüsteem id-na tõlgib vajadused otse motivatsiooniks (Freud kutsus neid saksa keeles Triebe, tõlkes instinkt, vahest ka soov). Tõlkeprotsessi vajadustest soovideks nimetatakse primaarseks protsessiks.

Id toimib mõnu eesmärgil – lahtiseletatuna, vajadused tuleb koheselt rahuldada. Proovi näiteks ette kujutada ennast siniseks röökivat imikut. Tegelikult pole tal õrna aimugi mida ta tahab, selle sõna täiskavanute tähenduses, ainuke mida ta teab et ta tahab midagi ja kohe. Freudi jaoks koosneb imiku närvisüsteem peaaegu ainult Id-st, mis omakorda pole midagi muud kui hingeliselt lahti seletatud füüsiline bioloogia osa.

Kuigi Id võib suht lihtsalt õnnelikuks teha, näiteks talle natuke praadi süüa andes, organismile sellest ei piisa. Vajadused nende rahuldamisel ainult kasvavad. Imikud näiteks pärast sööki hakkavad aina rohkem su tähelepanu nõudma. Nende soovid hakkavad tasapisi niimoodi neile teadvusesse jõudma.

Õnneks, nagu eelnevalt mainitud, on ajus ka väike osa millest me oleme teadlikud ja mis on välismaailmaga meelte kaudu ühenduses. Selle väikse teadvuse ümber hakkab laste esimese eluaja jooksuö tekkima ego. Osa Sellest saab Minaks. Ego kaudu tunnetab organism ümbrust ja reaalsust. Vajaduste täitmise eesmärgi nimel hakatakse aktiivselt tõõle otsides ümbruskonnast objekte millega neid vajadusi, mida Id toodab, võiks rahuldada. Probleemide sellist lahendamist kutsutakse sekundaarseks protsessiks.

Ego erinevalt Id-st toimib vastavalt reaalsusele, et rahulda oma vajadused mitte päris kohe vaid siis kui sobiv objekt ümbruskonnast leidub. Ego tähendab reaalsust, mõningal määral ka ratsionaalsust ja aru.

Ometi ei ole Egol organismi ja Id rahulolevana hoidmine lihtne, sest maailmas on olemas takistused. Teisest küljest jälle tuleb vahest ette objekte, mis eesmärkidele kaassa aitavad. Ego peab selliseid objekte meeles. Antud juhul on imiku puhul kaheks kõige olulisemaks objektiks ema ja isa. Strateegiast kuidas neid kahte õnnelikudena hoida kasvab lõpuks välja superego. See protsess kestab kuni lapse seitsme aastaseks saamiseni, mõnel juhul ei lõppe aga kunagi.

Superegol on kaks poolt, südametunnistus, ehk kokkuvõte karistustest ja hoiatustest, ning ego ideaal, ehk siis mudel mille järgi käitudes vanemad sind kiitma hakkavad. Südametunnis ja ideaal väljendavad ennast egole läbi tunnete, näiteks läbi uhkuse, süütunde ja häbi.

Seega tundub nagu meil tekiks lapsena täiesti uus hulk vajadusi ja soove, sellel korral aga sotsiaalseid mitte bioloogilisi. Kahjuks aga võivad need uued soovid vanadega lihtsalt konflikti sattuda. Superego on ju tegelikult ühiskond ja ühiskond tahab tihti, et sa oma vajadused viisakalt hoopis alla suruksid.

Elu ja surmainstinkt

Freudi arvates oli kogu inimtegevus motiveeritud instinktidest, mis omakorda on närvide läbi väljendatud füüsilised vajadused. Algul kutsus ta neid elu instinktideks. Need instinktid hoiavad alles esiteks indiviidi enda elu, sundided teda toitu ja vett otsima ning teiseks hoiavad alles ka liiki kui sellist sundided meid kõiki seksides sugu jätkama. Energiat, mida me neist instinktidest ammutame, seda motivatsiooni, mida me kutsume praegu elu jõuks, kutsus Freud libidoks, mis ladina keelest tõlkides tähendab “mina ihaldan.”

Freudi arstiteaduslik kogemus pani ta arvama, et seks on tegelikult tunduvalt tähtsam motivaator kui kõik ülejäänud vajadused. Me oleme ennekõike sotsiaalsed olendid ja seks on meie kõige sotsiaalsem vajadus! Freud ei mõtelnud seksi all ka ainult suguühet, tema jaoks oli see igasugune tung ja tegevus soo jätkamise nimel. Tänapäeval küll tähendab libido ikka ainult üht, seksi vajadust.

Natuke vanemaks saades hakkas Freud arvama, et tegelikult instinktidest ei piisa kogu elu ära seletamiseks. Libido on huvitav ja popp termin, mõnu nimel oleme me igavesti valmis tegudeks, kuid ometi, kogu asja lõpptulemuseks on ju lõpetada rahulikult, ilma mingite vajadusteta. Elu eesmärk näeb välja tegelikult täpselt nagu surm. Seega hakkas Freud oletama et tegelikult on eluinstinkti all ja kõrval surma instikt. Ta oletas, et tegelikult alateadlikult tahab igaüks meist hoopis surra!

Esialgu tundub selline idee natuke imelik ja paljud Freudi õpilased selle ka hülgasid, tegelikult on selles vist praktikas ka väike point. Elu võib vahest olla valus ja väsitav. Enamuse jaoks on tegelikult elus ju rohkem valu kui mõnu, kuigi me seda tunnistada ei taha. Surm ju tegelikult vabastaks meid kõigest sellest jamast.

Freud vihjas sellega selle raamatu originaal autori Boeree arust nirvaana põhimõtte peale, kes oli ise budist. Nirvaana on budistide idee, mida tihti tõlgitakse kui taevas, tegelikult aga tähendab rohkem nagu ära puhumist, nagu küünalt ära puhutakse. Mitte eksisteerimine ja mittemidagi oleks on tegelikult kogu elu eesmärk budistlikus filosoofias.

Igapäevaselt väljendub surmainstinkt meie soovis eemale saada. Läbi alkoholi, narkootikumide, raamatute lugemise, klinos käimise ning ka puhkuse ja magamise läbi. Vahest tuleb see loomulikult välja ka selgemini, siis kui inimesed enesetapule mõtlevad näiteks. Freudi teooria järgi proovime me seda instikti endast eemale suunata läbi julmuse, mõrvade ja asjade purustamise.

Kartus (anxiety)

Freud on kord öelnud “elu pole nalja asi!”

Ego, ehk Mina ise, istub suht võimsate jõudude keskpunktis. Ühelt poolt reaalseus, ehk superego poolt väljendatav ühiskonna vaatenurk, teiselt poolt bioloogia läbi Id vaadelduna. Ja kui need kaks vaese ego käest erinevaid asju nõuavad on ju suhteliselt aru saadav kui inimene ennast ohustatuna tunneb. Nagu ta kukuks kogu selle koorma all kokku ja kõik tal üle pea käiks. Selle tunde nimi on kartus ja selle ülesanne on egole signaali anda, et tema ja tema organismi säilimine on ohus.

Freudil oli kolm erinevat kartuse liiki. Esiteks reaalne kartus, mida siis tänapäeval kutsutakse hirmuks. Tegelikult kutsus Freud seda ka saksa keeles hirmuks kuid tema tõlkijad väidetavalt pidasid seda liiga labaseks. Vahet ei ole, igaljuhul kui sind keset madusid visataks tunneksid sa reaalset hirmu.

Teiseks oli Freudil olemas moraalne kartus. Seda tunneme kui oht tuleb üjiskonna ehk superego poolt. Teiste sõnadega on see siis lihtsalt häbi , süütunde ja karistuse kartuse kokkuvõttev termin.

Lõpuks leiutas Freud ka närvidest tuleneva neurootilise kartuse. Me kardame et meie Id annab meile liiga palju füüsilisi impulse ja instikte mida rahuldada, liiga palju selleks et nendega toime tulla. Selle all mõtles Freud siis endast välja minemist ja see huvitas teda kõige rohkem. Eesti keeles vist oleks parim tõlge rahutus ja ärevus.

Kaitsemehhanism

Ego proovib superego ja id-ga niihästi kui võimalik hakkama saada. Kuid kui kartus läheb liiga suureks tuleb appi võtta kaitserefleksid. Alateadlikult hakkab ego impulse blokkima või neid organismile meeldivamaks muutma. Seda tehnikat kutsutakse ego kaitsemehhanismiks. Freud koos oma tütre Annaga ja teiste õpilastega leidis üsna mitu sellist mehhanismi.

Eitamine on välisimpulsite blokeerimine. Kui mingi situatsioon on liiga karm et sellega toime tulla siis inimene lihtsalt keeldub seda mäletamast. See on suht primitiivne ja ohtlik kaitsemehhanism, keegi ei saa eriti pikka aega reaalsust ignoreerida ilma et sellest suht suured probleemid tekiksid. Inimene võib mingit probleemi ka ainult eitada, tavaliselt aga toimub eitamine koos muude natuke kavalamate kaitsemehhanismidega koos.

Raamatu autor räägib kuidas ta oma viieaastase lapsega kunagi telekast smurfe vaatas. Too oli olnud telekale hästi lähedal kui järsku oli reklaami paus, mille ajal näidati õudusfilmi trailerit, koos veriste nugade ja kõige muuga. Tema isa, korraliku psühholoogina ei ignoreerinud ja küsis tütre käest et oli ju ikka jube reklaam, mille peale too aga ainult “Mis reklaam?” oli vastanud. Väikestel lastel köib blokeerimine vist lihtsamalt. Tundub et nad lihtsalt vaatavad mööda asjadest millele nad pihta ei saa. Kuid ka täiskasvanud vahest ei usu et nende lähedased on surnud ja õppilased ei huvitu testi tulemustest kus nad läbi kukkusid. Seda kõike nimetatakse eituseks.

Allasurumine, ehk Anna Freudi sõnul motiveeritud unustamine, on see kui asja ei suudeta pärast toimunut meenutada. Ka see on ohtlik ja tihti teiste kaitsemehanismide osa.

Näiteks inimene võib hakkata ämblikke karta kui teda on kogematta noorelt kuskile tuppa kinni pandud mille pärandal juhuslikult üks suur ämblik sattus roomama. Freudi arusaam sellest on lihtne, inimene surub küll alla ja ei mäleta vanemana enam juhtunut, samas kardab ta ämblikke ikka edasi.

Anna Freud toob veel palju näiteid. Noored tüdruk kellel on häbi oma seksuaalvajaduste pärast unustavad oma poissõbra nime neid tutvustades. Alkohoolikud ei mäleta oma enesetapu katseid. Inimesed kes on lapsena upumisohus olnud ei mäleta seda kuid kardavad vett.

Allasurutuid põhjused on neurootilised ainult siis kui nende pähjust ei mäleta. Kui sind ikka kunagi koer on hammustanud ja sa seda selgelt mäletad siis sa väldid koeri täiesti ratsionaalselt ja alateadliku kaitserefleksiga pole antud juhul miskit pistmist.

Askeetluseks kutsutakse oma vajadustest loobumist. Enamus inimestele pole see tuttav, tänapäeval on selle kõige populaarsemaks vormiks anoreksia. Pubekad tundes esimest korda vajadust seksi järele võivad hakkata tagasi lükkama kõiki oma vajadusi, alustades suht munga sarnast eluviisi. Poistel kaasneb sellega huvi näiteks karatee vastu, mis on õnneks füüsiliselt kasulik. Tüdrukutel aga tekkib huvi omandada ebanormaalne iluideaal. See on küll ainult Freudi teooria, kuid väidetavalt variavad tüdrukud oma seksuaalseid soove sellega et teesklevad nagu ei vajaks nad toitu. Eesti ühiskond näiteks vaataks ameerika normaalse kehakaaluga naise peale nagu 20 kilo üle söönud mutile, seega ühiskond tegelikult soosib anoreksiat siin kõvasti.

Eraldatus (vahest ka probleemi intelekualiseerimine) tähendab et probleemi vaadeldakse ratsionaalselt unustades kõik tunded. Inimene võib rahulikult tunnistada et teda kasutati lapsena seksuaalselt ära ja seetõttu huvituda homoseksualismist puht intelektuaalsel tasandil. Asju, mis peaksid olema üliolulised võetakse kui tavalisi.

Näiteks hädaolukordades käituvad paljud inimesed ülirahulikult ja alles siis kui kriis möödas kukuvad tükkideks. Ka on vahest läheedase inimese surma järel inimesed kes peaksid murest murtud olema tegevuses hoopis matuste korraldamisega. Doktoritel tuleb oma instinktiivne käitumine vere ja nõelte suhtes ajutiselt unustada ja käituda patsiendi kui millegi tunduvalt vähemaga kui sõbraliku kena inimesega. Pubekatel näiteks on vahest perioodid kus nad vaatavad ainult õudusfilme, võibolla eesmärgiga oma hirmudest üle saada. Eraldatus on ka näiteks see kui saalitäis inimesi naerab musta huumori üle kus kellegil laval midagi otsast lõigatakse.

Loomulikult pole need põhjedused eriti teaduslikud kuna neid on raske ümberlükata. Kujuta ette näiteks kuidas kogutakse 500 teenagerit, lastakse pooltel 5 aasta jooksul, 13 kuni 18 vaadata õudusfilme, teisel poolel mitte ja siis palutakse neil 7 punkti skaalal hinnata kui hästi nad oma hirmudest üle said. Väga ebatõenäoline. Kahjuks kehtib aga sama Popperi teaduslik kriitika enamus siin raamatus avaldatud hüpoteeside kohta.

Asendamine on järjekordne kaitse mehhanism millega suunatakse halb mingi teise asja peale. Näiteks kui tunne on sinule vastuvõetava aga teisele inimesele sa tead et poleks siis sa võid tema asemel kedagi teist kasutada.

Keegi kes vihkab oma ema võib oma viha näiteks suunata üldiselt kõigi naiste vastu. Keegi kes pole kunagi kedagi armastanud võib inimeste asemel armastada koeri ja kasse. Inimene kes ei julge oma seksuaalfantaasiaid oma väljavalitule tunnistada võib ta asendada fetishiga. Oma bossi peale vihane olles või minna koju ja hoopis koerale jalaga anda, pereliikme läbi peksta või hoopis vabariigi lippu põletama hakata.

Enda vastu hakkamine on asendamise erivorm kus tunde saaja asendatakse iseendaga. Enamasti kastuatakse seda viha puhul. Freud põhjendab sellega suurema osa meie alaväärsuskompleksidest ja depressioonist. Suhteliselt populaarne on idee et depressioon on enamasti viha mida me endale ei tunnista.

Autor toob jälle näiteks oma väikse tütre kes viieaastasena terve elutoa ärarikkus sinna shokolaadi piima põrandale valades. Ta oli tüdruku peale pahandanud ja käskinud tal korralikum olla, mispeale tüdruk oli endale mitu korda ata ata teinud. Loomulikult oleks ta tunduvalt rohkem autori läbi tahtnud kolkida, aga noh, oma isa lüüa ju ei sobi.

Välja viskamine (projection) Anna Freudi teostes ka kõrvaletõrjumine on eelneva vastand. Sa hakkad nägema enda ebasobilike soove teistes. Et vajadused jäävad alles, lihtsalt nad pole enam sinu vaid kellegi teise omad. Niisiis, kui keegi hakkab pikalt ja laialt seletama kui julm kogu ühiskond on või kui vähe on tänapäeval moraali järgi jäänud, siis võibolla on vastus hoopis tema enda agresiivsuses või seksuaalses hälbes mida nad tunnistada ei julge.

Oletame näiteks et abielumees, hea ja truu, avastab ühel hetkel, et on naabritüdrukusse kohutavalt armunud. Selle asemel aga et seda täiesti normaalset soovi endale tunnistada muutub ta hoopis oma naise suhtes armukadedaks ja hakkab tema kõrvalhüpete pärast muretsema. Või näiteks kui naisel tekivad kerged seksuaalsoovid oma parima sõbranna suhtes võib ta hoopis hakkata muret tundma kuidas lesbid ühiskonnas tema lastele halvasti mõjuvad.

Omakasupüüdmatu eneseohverdamine on kaitsemehhanism mille läbi inimene proovib oma rahuldamata vajadusi teistel rahuldada. Igapäevaseks näiteks on sõbrannad, kellel endal kunagi poissõpru pole kuid kes teistele pidevalt kosjamooriks on ja siis huviga eelmise öö kohta infot pärivad. Täiesti ekstreemselt võib selline kaitsemehhanism inimesel kogu elu olla kui ta lihtsalt kellegi eest kogu elu hoolitseb.

Tagasi lükkamine ehk vastupidise uskumine toimub siis kui alateadlikult muudetakse mitteaksepteeritav asi tema vastandiks. Näiteks laps, kes on oma ema peale pahane võib hoopis tema pärast ebanormaalselt muretsema hakata. Laps, keda on vanem ära kasutatud, võib hoopis vanemasse ära kiinduda.

Näieks on ka lapsed vanuses seitse kuni üheteist. Enamus poistest räägib sellel ajal väga elavalt kui õudsad tüdrukud tegelikult on ning tüdrukud samamoodi kui halvad ikka poisid on. Samas on enamus vanematele täpselt selge kes kellele tegelikult meeldib.

Tühistamise protsess käib läbi maagiliste võtete millega siis ebameeldivad mõted või tunded olematuks tehakse. Anna Freud uuris näiteks poissi kes iga kord tähestikku tagurpidi luges kui tal mõni seksuaalsoov tekkis ja üle õla sülitas kui kohtus mõne teise poisiga keda ta teadis ka masturbeerivat.

“Normaalsete” inimeste puhul on tühistamise protsess täiesti teadlik, me võime mõnda tegu kahetseda ning viisakalst vabandust paluda. Mõnel inimesel pole heastamise protsess aga sugugi teadlik. Näiteks alkohoolikust isa, kes on aasta läbi oma lapsi sõimanud võib korraldada tohutult suure ja vinge jõulupeo. Samas kui pidu läbi ja lapsed pole päris kõike unustanud võib ta uuesti jooma hakata, sest ta “perekond pole tänulik ja lihtsalt sunnib teda”.

Klassikaline tühistamise protsess on pärast seksi dushi all käimine. Suht normaalne on käia ühe korra, või nii, samas kui tekib vajadus ennast iga kord tugeva seebiga vähemalt kolm või neli korda dushi all pesta, et võibolla siis seks ei ole just päris see tegevus mida sa teha tahaksid.

Samastumise (introjection) läbi võetakse enda isiksusse juurde kellegi teise isiksus, sest selle läbi laheneb mõni emotsionaalne raskus. Näiteks laps kes peab tihti üksi olema proovib oma nukkudele ema eest olla, sest nii pole tal endal väga hirmus. Pubekad jälle samastuvad tihti poppstaaridega ome idenditeedi otsinguil.

Freudi teoorias on samastumisel väga tähtis osa meie superego tekkimisel. Sellest veidi hiljem.

Piinajaga samastumine toimub siis kui endasse võetakse kellegi negatiivsed omadused. Kui sa kedagi ikka väga kardad, siis sellest ülesaaniseks piisab vahest kardetavaga natuke sarnasem olla. Autori lapsed näiteks kasvasid üles kurja kassiga ning temast hoidumiseks teesklesid nad ise tihti kassi et teda eemale hirmutada.

Veidi dramaatilisem näide on Stockholmi sündroom, kus pantvangid, selle asemel et oma vangistajate peale pahased olla, psühholoogide suureks üllatuseks pigem sümpatiseerisid neid. Kes on näinud Bondi “World is not enough” teavad täpselt millest jutt käib. Ameerikas rööviti hiljuti mõjuka Hearst perekonna tütar Patty. Röövijateks oli väike Symbionese Liberation Army sekt. Lisaks muule hoiti tüdrukut pidevalt kappides ja vägistati. Kuid lõppuks ta millegipärast ühines sektiga, tehes neie väikseid propaganda videosid ja aitas kaasa isegi pangaröövidele. Pärast kohtus soovitasid psühollogid võtta teda kui kannatanut, mitte süüdlast, kuid ta mõisteti ikka panga röövi eest 7 aastaks vangi. President Carter andis talle küll pärast kahte aastat armu.

Tagasiminek ehk regressioon sunnib inimesed stressiolukorras ajas tagasi. Näiteks ohtlikes olukordades võib meie käitumine suht lapsikuks muutuda. Lapsed jälle hakkavad tihti hirmust pöialt imema või alla pissima. Pubekad jälle võivad suht kontrollimatult itsitama hakata kui nad peavad mingis kohas koos vastassoopoolega midagi tähtsat tegema. Ülikooli esimesel aastal võtavad paljud õpilased kodust kaisukaru kaasa. Samamoodi aga võivad koosolekud lihtsalt massivägivallaks üle minna kui inimesed arvavad et nende elud on ohus. Või pensionär, pärast 25 aastat samas firmas tööd, võib lihtsalt tugitooli istuda ja lapsikult oma abikaasast sõltuma hakata.

Kuhu me taandume kui meie elu on ohus? Freudi teooria järgi oma viimsesse turvalisse eluperioodi.

Ratsionaliseerimine on teadlik faktide moonutamine, et muuta situatsioon vähem ohtlikuk. Tihti teeme seda teadlikult vabandusi otsides. Paljudele egoistidele on vabandused aga nii automaatsed et nad ei pane neid ise enamasti tähelegi. Teiste sõnadega, paljud meist usuvad siiralt omaenda valesid.

Suhteliselt selgelt saab enesekaitsemehhanismidest aru kui neid vaadelda kui kombinatsiooni eitamisest ja ratsionaliseerimisest.

Loomulikult on kõik kaitsemehhanismid tegelikult valed, isegi kui me ei tee neid teadlikult. Kuid see ei vähenda nende ohtu, pigem vastupidi, sest tihti kipuvad inimesed ennast aina rohkem ja rohkem probleemidesse sisse mässima. Mõne aja pärast ei suuda ego enam id nõudmisi täita või superegot tähele panna. Kõik probleemid tulevad korraga teadlikuks ning sa murdud.

Kuid siiski, Freud leidis et kaitsemehhanismidest on vahest ka kasu. Eriti lapsed näiteks ei suuda kindlasti kohe kogu maailma kurjust aksepteerida. Mõned Freudi järglased väitsid et kõiki kaitsemehhanisme võib kasulikult rakendada, Freud ise uskus et on olemas üks positiivne mehhanism – ülendamine (sublimation).

Ülendamise käigus muudetakse sotsiaalselt lubamatu vajadus, näiteks seksuaalsus, viha, hirm või mis iganes, sotsiaalselt aksepteeritavaks või isegi produktiivseks vajaduseks. Agresiivsest inimesest võib saada lihunik või korvpallimängija. Murelikest ja segaduses inimestest võivad saada organiseerijad, ärimehed ja teadlased. Tugeva seksuaalse tungiga inimesed sobivad kunstnikeks, fotograahvideks ja kirjanikeks. Freudi jaoks olid kõik positiivsed loomingulised tegevused lihtsalt ihade ülendamine, enamasti seksuaaliha paremaks muutmine.

Arengutasemed

Nagu ennist mainitud oli Freudi jaoks kõige olulisem iha seksuaalsus. Freud arvas et see ei motiveeri põhiliselt mitte ainult täiskasvanuid vaid ka lapsi ja isegi imikuid. Loomulikult kui ta oma ideedega Viinis välja tuli, polnud keegi nõus neist rääkima. Sellel ajal oli isegi seks täiskasvanute vahel tabu, mis siis veel imikutest rääkida.

Tegelikult on orgasmi võime inimestel sünnist saati neuroloogiliselt olemas. Freudi jaoks polnud aga mitte ainult orgasm kogu asja motivaator, vaid igasugune naha helladest kohtadest puudutamine. Isegi kõige korralikumad meist peavad tunnistama et lastele ja loomulikult ka täiskasvanutele meeldivad kallistused musid ja muud õrnutsevad toimingud.

Freud pani tähele et erinevatel aegadel elus valmistavad erinevad naha osad meile kõige rohkem mõnu. Edaspidi hakkati neid osasi kutsuma erutus tsoonideks. Freudile tundus et imikutele meeldis kõige rohkem imeda, eriti rindu. Tegelikult meeldib beebidele ju kõike suhu toppida. Natuke hiljem muutub pepu koos potil käimisega oluliseks. Umbes kolme nelja aastaselt on laps ära avastanud et oma suguelundeid on mõnus katsuda. Ning alles päris hilja hakkab inimestele tegelik suguühe kõige rohkem meeldima. Nende näidete varal lõi Freud oma psychosexual perioodide teooria.

Esiteks on suuline periood mis kestab sünnist umbes 18 elukuuni. Imemine ja hammustamine on siis lemmiktegevused.

Pärast tuleb anaalne periood 18 kuust kuni 3+4 aastaseks saamiseni. Tagasi hoidmine ja siis potil käimine on siis lemmiktegevusteks.

Fallose periood kestab 3-4 aastast kuni 5-7 aastaseks saamiseni. Masturbeerimine on väga tavaline.

Tagasi hoidmise periood kestab siis kuni puberteedini. Freud arvas et seksuaalsust hoitakse sellel ajal tagasi, et rohkem elust õppida. Tõsi on et enamus lapsi on algkoolis seksuaalselt suhteliselt väheaktiivsed, samas umbes 25% masturbeerib päris usinalt ja mängib “doktorit”. Freudi ajal need lapsed olid vähemalt tunduvalt vaoshoitumad kui tänapäeval.

Genitaal periood hakkab puberteedist ja on viimane periood. Seksuaalhuvi suureneb jälle ja vahekord muutub oluliseks. Freudi arvates olid tänapäeval suhteliselt aksepteeritud tegevused nagu oraal seks, homoseksuaalsus ja mastubreerimine märgid inimese lapsikusest.

Freudi järgijad usuvad, et kõik inimesed läbivad need perioodid selles järjekorras ja umbes sama vanalt.

Oedipuse kriis

Igas perioodis on paar tähtsat osa, mis võivad probleeme tekitada. Oraalses faasis on selleks emapiimast eemale võõrutamine (weaning) ja anaalses faasis poti peal käima õpetamine. Fallose faasis on probleemiks oedipuse kriis, vana kreeka kuninga Oedipuse loo järgi kes kogemata oma isa tappis ja oma emaga abiellus.

Oedipuse kriis toimib nii: peamine armastusobjekt on meile meie ema. Tahame tema armastust, tähelepanu, kallistusi, ühesõnaga tahame ta laias mõttes seksuaalset tähelepanu. Noortel poistel on aga tähelepanu peale konkurent, ta isa! Isa on suurem, tugevam aj targem ja tal lubatakse emaga koos magada, sel ajal kui vaene poiss peab üksinda oma toas olema. Isast saab seega vaenlane number üks.

Umbes sellel ajal kui poiss sellest arheotüüpilisest situatsioonist aru saab, hakkab ta aru saama ka et poiste ja tüdrukute vahel on rohkem erinevusi kui lihtsalt juustepikkus. Oma kogenematuses arvab ta lihtsalt et temal on peenis ja tüdrukutel ei ole. Sellel ajal tundub et kui sul on midagi siis on see igatahes parem kui see kui sul midagi ei ole, nii et üldiselt on poiss siis endaga rahul.

Kuid siis tekib küsimus et kus see peenis siis on. Võibolla kaotas ta selle kuidagi? Võibolla see hoopis lõigati ära? Võibolla võib nii ka poisi endaga juhtuda! Seda kutsutakse kastraktsiooni hirmuks, mis on siis kergelt moonutatud kartus oma peenise kaotamisest.

Ühesõnaga, poiss saab aru et isa on tast parem ja kardab oma peenise pärast ja seega asub oma ego kaitsma. Ta suunab oma seksuaalsoovid emalt teistele tüdrukutele proovides ise olla isaga nii sarnane kui vähegi võimalik. Pärast paariaastast pingutust saabub noorukiiga ja sellega kaasnev täiskasvanulik heteroseksuaalsus.

Samamoodi alustab ka tüdruk elu oma ema armastades. Kuidagi moodi tuleb siis tema armastus meie teoorias isa vastu suunata. Freud teeb seda läbi peenise kadetsemise (penis envy) protseduuri. Noor tüdruk on samamoodi tähele pannud erinevusi poiste ja tüdrukute vahel ja arvab samuti et tema on millegipärast halvem kui poisid sest temal peenis puudub. Tegelikult piisaks talle ka peenise asendusest, näiteks lapsest. Ja nagu kõigile teada on lapse saamiseks vaja meest ja seega hakkab ta isa poole piiluma.

Isa on kahjuks juba võetud. Seega suunab tüdruk oma huvi poiste vastu ja identifitseerub emaga, naisega kes sai endale mehe keda ta oleks tegelikult tahtnud. Kuid üks asi on natuke erinev. Kuna tüdruk ei saa kaotada midagi mida tal tegelikult ei ole, ei motiveeri teda kastratsiooni hirm. Freudile tundus et selle võimsa motivaatori puudumine seletab ära (tema arust) miks naised on vähem moraalsed ja rohkem biseksuaalsed kui mehed.

Enne kui sa armas lugeja ennast päris välja vihastad ole mureta, tänapäeval on palju paremaid teooriad ja nendest natuke edaspidi.

Iseloom

Sinu iseloomu kujundavad asjad mida sa lapsena koged. Freud arvas et lapsepõlve traumad on eriti tähtsad hilisema iseloomu kujundajad. Loomulikult on iga trauma väga spetsiifiline ja muudab isikut unikaalselt. Kuid traumad mida kogetakse kindlal perioodil elus peaksid inimestele suhteliselt sarnaselt mõjuma ja on seega uuritavad.

Kui sul on raskusi mõne eluperioodile tüüpilise tegevuse äraõppimisega, näiteks rinnapiimast loobumise, potil käimise või seksuaalse identiteedi leidmisega, siis jäävad sulle külge lapsikud harjumused, need kinnistuvad (fixation). Kinnistumine tekitab igale probleemile pikaajalised tagajärjed, mis väljenduvad siis meie iseloomus.

Kui esimestel kuudel sa ei saa ema rinnapiima korralikult imeda, sest näiteks emale see ei meeldi, siis muutub su iseloom oraalselt passiivseks. Sellised inimesed sõltuvad teistest. Enamasti huvituvad nad oraalselt mõnu pakkuvatest asjadest nagu söömine ja suitsetamine, nagu otsides mõnu millest nad imikuna ilma jäid.

Viie ja kaheksa kuu vahel tekivad meil hambad. Ja mida mõnusamat on siis tega kui ema nimbusid hammustada et sügelevaid kikusid maha rahustada. See võib aga ema välja vihastada ja sind rinnapiimast loobuma sundida. Siis tekib sul oraalselt agresiivne iseloom. Need inimesed tahavad kogu elu midagi närida, kas pliiatsi otsi, närimiskummi või teisi inimesi. Nad on tihti vaidlejad, agresiivsed ja sarkastilised.

Anaalses perioodis on meie keha funktsioonid meile tohutult huvitavad. Esialgu võime me seda teha ükskõik millal soovime. Siis ühel hetkel, ei mingi põhjusetta sunnitakse sind seda ainult teatud kohas tegema. Ja tundub et vanematele on isegi kogu lõpptulemus lõpuks tähtis.

Mõned vanemad loodavad ainult lapsele. Nad paluvad teda, on üliõnnelikud kui laps seda õiges kohas teeb, ühesonaga kohtlevad teda kui kuningat ja laps teab seda. Lapse iseloom muutub anaalselt tõrjuvaks (anal expulsive or aggressive). Need inimesed on tihti lohakad ja organiseerimatud, julmad lõhkujad ja graffiti joonistajad.

Teised vanemad on aga kurjad. Võibolla võistlevad nad näiteks oma naabritega et kes suudab lapse esimesena poti peal käima õpetada, sest varajane potil käimine seostub paljudele intelligentsiga. Nad karistavad või isegi mõnitavad last, mistõttu tollel tekib tihti kõhukinnisus ja ta iseloom muutub anaalselt tagasihoidlikuks (anal retention). Need inimesed on tihti perfektsionistid, puhtad, diktaatorid, enesekindlad ja kurjad.

On olemas ka kask falloslikku iseloomuhälvet, kuid keegi pole neile nime andnud. Kui ema lükkab poissi eemale ja ta isa on kuri siis tekib tal alaväärsus kompleks oma seksuaalsuse suhtes. See võib põhjustada heteroseksuaalsetest suhetest loobumise ja nohiklikku käitumist, või vastupidi, muutudes hästi machoks ja naistemeest mängides. Tüdrukust kes isale ei meeldi sirgub tihti seinalilleke või vastupidi eriti feminiinne babe.

Teisest küljest kui ema ei hülga poissi vaid vastupidi just soosib teda kuna ta isa on suht jobu, võib poiss väga ülbeks kätte minna, mis võib päris elus kätte maksta. Selliseid kutsutakse memmekateks. Samamoodi, tüdruk olles isa printessike kellele ema on lihtsalt teenija, muutub tihti ülbeks ja enesekeskseks, vahest aga ka väga poisilikuks.

Falloselikud iseloomud iseloomustavad hästi Freudi põhiteooriat, ekstreemid viivad ekstreemideni. Kui sa oled miskit moodi saamatu või vastupidi liiga ära poputatud tekivad sul hiljem probleemid. Ja kuigi iga probleemiga kaasnevad kindlad nähud võivad need nähud tegelikult ka hoopis vastupidiseks muutuda. Näiteks anaalselt tõrjuvad inimesed võivad muutuda eriti hoolivaks ja mingil ajaperioodil eriti räpaseks. See on uurijatele tegelikult suht keeruline, samas näitab ta elu reaalsust.

Teraapia

Teraapia on Freudi teoorias üks kõige rohkem maailma muutnud osasid. Selle põhi komponendid on:

Vaikne ümbrus – patsient peab ennast vabalt tundma. Teraapia on tegelikult unikaalne sotsiaalne kogemus kus sa ei pea kartma et sind hinnatakse või eemale tõugatakse. Freudi teraapias terapeut praktiliselt kaob. Lisandiks veel pehme valgus, mugav diivan ja Freudi kabinet ongi valmis.

Vaba assotsieerumine (free association). Patsient võib rääkida kõigest. Teoreetiliselt kui patsient tunneb end vabalt siis alateadlikud konfliktid tulevad esile, samamoodi nagu unes tegelikult. Kuid erinevalt unest on su kõrval terapeut keda on treenitud ja kes oskab ära tunda vihjeid probleemidele millest inimene ise oleks mööda vaadanud.

Vastuseis. Üks vihetest on vastuseid. Kui klient proovib teemat vahetada või keeldub millestki rääkimast, uinub, hilineb või ei tule üldse kohale on see arstile bingo. Järelikult hakkab klient millegi olulisele lähedale jõudma.

Unenägude analüüs. Unes ei suru me alateadvust eriti alla ja lubame mõnel asjal, loomulikult ainult kaudselt, oma mällu tulla. Need Id soovid on lisavihjed arstile. Paljud teraapiad kasutavad unenägusid, Freudi oma on eriline selles suhtes et otsitakse seksuaalseid vihjeid.

Keelevääratused (parapraxes, ehk Freudian slip). Freudi huvitasid naljad mida kliendid rääkisid ja kogemata väljaöeldud laused. Talle tundus et tegelikult tähendab kõik kogu aeg midagi, isegi see kui sa vale numbri valisid, valest kohast üle tee läksid või mõne sõna valesti kirjutasid. Kõiki neid võis tõsiselt uurida. Kuid oma õpilase kuulsale küsimusele sigareti kohta vastas ta et vahest on sigar ikkagi ainult sigar. Kas ka tegelikult ei tea.

Ka kasutasid Freudi õpilased projekteerimis teste nagu näiteks kuulus Rorschachi test, ehks suvalise kritselduse näitamine inimestele küsides et millega on tegu. Teooria testida taga on selles et kui stiimulus on nõrk täidab aju ise puuduvad osad alateadvusest, mis jälle annavad arstile vihjeid.

Tunnete ülekandmine (transference), murede ilmsistulek(catharsis) ja intuitsioon (insight)

Ülekandmine toimub kui klient äkki hakkab terapeaudi vastu tundma midagi mis enne oli alateadlik ja mida ta tegelikult peaks kellegi teise vastu tundma. Freud arvas et transference on hädavajalik samm kliendi probleemide lahendamisel, et probleeme valguse kätte tuua. Näiteks on ikka raske olla tõsiselt vihane kui pole inimest kelle peale vihane olla. Patsiendi ja doktori vaheline suhe, erinevalt eelnevatest teooriatest, pidi olema lähedane, kuigi sellel ei tohtinud käest ära lasta minna.

Ilmsistulek toimub järsku kui klient korraga kõiki oma muresid mõistab. Selleks puhuks olid terapeautidel alati taskurätid varuks.

Intuitsioon on siis probleemi teadvustamine ja alglätte teada saamine. Enamus teraapiast on peale ilmsistulekut ja intuitsiooni läbi. Mis oleks pidanud mitu aastat tagasi juhtuma, kuid ei juhtunud, kuna patsient oli kas liiga noor või liiga nõrk, on nüüd juhtunud ja inimene on muutumas jälle õnnelikuks.

Freudi sõnade järgi oli kogu teraapia eesmärk lihtsalt teadvustada kliendile kogu tema alateadvus.

Kommentar

Ainuke asi mis on veel rohkem levinud kui Freudi pime austamine, on tema tohtutu vihkamine. Tegelikult on õige käitumine kindlasti kuskil vahepeal. Kõigepealt kommenteeriks siis paari ilmselget viga Freudi teoorias.

Kõige vähempopulaarne osa Freudi teooriast on Oedipuse kompleks ja sellega kaasnev kastratsioonihirm ja peenise kultus. Mis siis tegelikult nende terminite taga peitub? Tõsi see on et mõned lapsed on tohutult kiindunud vastassoolisse vanemasse ja väga võistlushimulised samasoolise vanema suhtes. Ka on tõsi et mõned poisid muretsevad sooliste erinevuste pärast ja kardavad et nende peenis lõigatakse otsast. Samamoodi tahavad mõned tüdrukud et neil oleks peenis. Ja mõned neist lastest kannavad neid soove edasi ka täiskasvanuks saades.

Enamus isikuteooriate loojaid aga arvavad et need näited on suhteliselt erandlikud. Enamasti on need pärit peredest mis ei toimi täisväärtuslikult, kus vanemad pole teineteisega rahul ja kasutavad lapsi omavahelisteks kaklusteks, perekondades kus vanemad alandavad tüdrukuid et neil peenis puudub ja ähvardavad sõnakuulmatutel poistel seda ära lõigata. Enamasti toimub see ühiskonnas kus tegelik seksuaalne informatsioon pole kättesaadav ja lapsed õpivad üksteiselt väärideid.

Kuid kui vaadata Oedipuse kontsepti pigem ülekantud tähenduses on see teoreetiliselt kasulik. Me armastame oma vanemaid kuid samas ka võistleme nendega. Lapsed tõenäoliselt õpivad heteroseksuaalset käitumist oma vanemaid imiteerides. Patriarhaalsetes ühiskondades on peenise omamine parem ja oma staatuse kaotamine hirmutav. Ja mehe privileegide saamine, mitte tegelikult täpselt peenise saamine, on siis tüdrukute unistus. Freud aga tahtis kõiki neid termineid sõna otseses mõttes võtta, alles tema järglased vaatasid asja väheke metafoorilisest tähendusest.

Seksuaalsus

Üldisem kriitika Freudi teooria vastu tuleb sellest et Freud rõhutab liiga palju seksuaalsust. Kõik, nii hea kui halb, tundub tekkivat seksuaalsuse mahasurumisest. Paljud inimesed arvavad et asi on tegelikult keerulisem. Freud ise lisas hiljem surmainstinkti, kuid see idee ei saanud kunagi eriti populaarseks.

Kuid tegelikult on ju enamus meie käitumisest kaudselt seksist motiveeritud. Enamus reklaame näiteks kasutavad seksuaalseid kujundeid, filmid pole ilma erootikata eriti populaarsed ja moetööstus rõhub alati kergele peaaegu peitmisele. Sellele vaatamata ei tundu meile et kogu elu on seks.

Kuid Freudi teooria ei põhine suurele hulgale seksuaalsusele meie ühiskonnas, vastupidi, just selle meeletule vältimisele tema enda ühiskonnas, eriti kõrgemates kihtides ja eriti naiste hulgas. Ärgem unustagem et maailm on viimase saja aasta jooksul suhteliselt palju muutunud. Kritiseerides Freudi unustame et tol ajal soovitasid doktorid ja ministrid masturbeerimise eest karme karistusi, “jalg” oli räpane sõna ja naine kes tundis seksuaalseid vajadusi oli kohe potensiaalne prostituud. Mõrjsa minestas tihti pulmaööl esimest korda jubedast protseduurist kuuldes.

Freudi suur saavutus oli see et ta suutis oma ühiskonna seksuaalsetest normidest kõrgemale tõusta. Isegi ta õpetaja Breuer ei suutnud täielikult oma klientide probleemide alustalaks seksuaalsust tunnistada. Freudi viga oli et ta läks oma üldistustes liiale ja ei võtnud ühiskonna arengut arvesse. Irooniline on et tegelikult toimusid need muutused ühiskonnas suuresti tänu Freudi tööle.

Alateadvus

Lõpetuseks kritiseeritakse tihti ka alateadvust. Keegi ei vaidle et alateadvus võib meie käitumist mõjutada, pigem vaieldakse selle ümber et kui palju täpselt see mõjutab.

Teised psüholoogia koolkonnad, behaviourism, humanism ja eksistentsialism kõik uskusid esiteks et motivatsioon ja probleemid mida seksuaalsus kaasa toob pole sugugi nii suured nagu Freud arvas ja et alateadvus pole sugugi selline suur ja võimas koletis nagu Freud väitis. Enamus arste tänapäeval vaatleb alateadvust kui kõike seda mida me praegu ei taha näha või mille nägemine pole vajalik. Mõned professorid ei kasuta terminit enam üldse.

Positiivsed osad Freudi teoorias

Inimesed kipuvad kahjuks koos pesuveega ka beebi kraanikausist alla laskma. Kui neile ei meeldi ideed a,b ja c siis nad arvavad automaatselt et ka x,y ja z on valed. Kuid Freudil oli palju häid ideid, nii häid et need on enamusse tänapäeva teooriatesse ilusti sisse ehitatud.

Esiteks, Freud näitas et inimeste käitumine ei ole ainult ratsionaalne vaid vähemalt sama palju ka bioloogiast põhjustatud. Kui kõik arvasid et iga inimene on ise oma tegude eest vastutav näitas Freud et palju on mõju ka ühiskonnal. Kui kõik arvasid et mees ja naine on jumalast ja loodusest loodud rollid näitas Freud et tegelikult sõltuvad need paljuski perekondlikust ülesehitusest. Terminid Id ja superego, vaimsed vastandid bioloogiale ja ühiskonnale jäävad alati mingit moodi igasse teooriasse alles.

Teiseks, Freudi põhiteooria lähtus Breueris ja väitis et mõned närvihaigused on põhjustatud vaimsetest traumadest. Kuigi tänapäeval inimesed enam ei arva et kõiki närvihaigusi saab lapsepõlve traumade läbi põhjendada, või et trauma peab kindlasti läbi elama et ennast parandada, on enamuse arvamus et õnnetu lapsepõlv täis tragöödiaid, tähendab tavaliselt väga õnnetud elu täiskasvanuna.

Kolmandaks, ego kaitsemehhanismide idee. Isegi kui sulle ei meeldi Freudi alateadvuse idee, on sellge et me manipuleerime maailma enda ümber ja oma mälestusi et oma vajadusi paremini rahuldada, eriti kui need vajadused on tugevad. Autor soovitab kõigil neid vajadusi tundma õppida, olles nende nimedest teadlik suudad sa neid endas ja teistes ära tunda.

Lõpetuseks, psühoteraapia aluseks said ikkagi Freudi tööd. Isegi tänapäeval, väljaarvatud mõned behaviouralistide teraapiad, ka tänapäeval seisneb enamus teraapiat oma murede välja rääkimises. Ja isegi kui teistele koolkondadele ei meeldi kogemuste ja viha terapeudile ülekandmise metodoloogia (transference), isikliku suhte tekkimine patsiendi ja doktori vahel on tavaliselt eelduseks teraapia õnnestumisele.

Paljud Freudi ideed on selgelt tänu tema kultuurile ja ajastule. Paljud tulenesid kindlasti ka tänu Freudi enda lapsepõlve kogemustele, sellest ka selle peatüku biograafiline sissejuhatus. Kuid Freud oli ka eriliselt terase tähelepanuga ja suutis täpselt uurida inimeste olukordi. Isegi kui tänapäeva teooriad seletavad inimese toimimist radikaalselt erinevalt, võrreldakse lõpuks kõiki teooriaid ikka Freudi omaga.

Lisamaterial

Boeree soovitab järmist:

The Standard Edition of the Complete Psychological Works of Sigmund Freud sisaldab 23 köites kõiki Freudi teooriaid. Lihtsamad osad ja ülevaade on peatükkides A General Introduction to Psychoanalysis ja New Introductory Lectures on Psychoanalysis. Neid müüakse ka eraldi raamatuna.

Tema huvitavaimad tööd on The Interpretation of Dreams, tema enda lemmik, The Psychopathology of Everyday Life, keelevääratustest ja muust ebanormaalsest, Totem and Taboo, Freudi vaated ühiskonna algusest, Civilization and Its Discontents, tänapäeva ühiskonna pessimistlik vaatlemine ja lõpuks usust The Future of an Illusion.

Psühhoanalüüsi loojat on ka ise mitmeid kordi analüüsitud. Ernest Jones on kirjutanud ametliku biograahvia. Peter Gay on seda hiljuti täiendanud. Jeffrey Masson's The Assault on Truth kritiseerib Freudi. Tegelikult on Freudist tohutult raamatuid, eesti keeles saab parima ülevaate raamat.delf.ee sse Freud sisse kirjudaes. Antud artikkli algteksti leiab www.ship.edu/~cgboeree lehelt kusjuures tõlkimiseks on www.filosoft.ee/html_trans_enet ja websteri elektrooniline sõnaraamat väga abiks.

Sissejuhatus (aune tolge)

See kursus ja tekst uurib mitut isiksuse teooriat Sigmund Freudi kuulsast psuhholoogia osast, Viktor Frankli logoteraapini. See sisaldab biograafiat, pohitodesi , hindamis metodoloogiaid ja teraapiaid, tositeadust ja lihtsaid lugusi ning lopuks viiteid edasi lugemiseks.

Moned osad voivad teile tunduda segased. Esiteks, paljud inimesed kusivad “kellel on oigus”. “ Kahjuks , see psuhholoogia aspekti , mis vastandab uhet teooriat teisele, on koige raskemini uuritav. Paljud asjad on ainult inimesele endale kattesaadavad, naiteks enda sisemised motted ja tunded. Moned motted pole kattesaadavad isegi endale – instinktid ja alateadlikud motivatsioonid. Teiste sonadega teooriad individuaalsetest erinevustest on ikka veel l “ pseudoteaduslikud” voi filosoofilisel tasemel, ja moningad aspektid voivad jaadagi niimoodi.

Inimestele ei meeldi individuaalsete erinevuste teeorias veel see, et see tundub hasti lihtsana, enamus inimesed arvavad et nad teavad juba koiki vastuseid. Hasti, see on tosi,e t individuaalsete erinevuste teooria ( IET) ei pruugi sisaldada koike korgemat matemaatikat ja fuusika ja keemia sumbolite susteemi ( kursused mis on tuntud oma keerulisusega). Ja veel on tosi, et meile on suhteliselt otseselt kattesaadav informatsioon oma kogemuste ja tunnete kohta, ja palju kogemusi inimetsge tegelemisel. Aga ma ajame segi kogemused ja teadmised ja paluju mida me arvame , et me teame, on hoopis eelarvamused ja vaararvamused, mida me oleme oma elu aja jooksul ules korjanud. Tegelikult, IRT on toenaoliselt on ks keerulisemaid komplitseeritumaid tedausi, mida meil kunagi tuleb tegemist teha.

Tanapaeval on meil kahjuks hulk erinevaid teooriaid, selle asemel, et omada uhist IET teadust. Kui me votame labi selles raamatus erinevaid raamatuid, nende seas on moned teooriad mis sobivad sinu ja su soprade kogemustega hasti – see on hea mark. Monikord mitu erinevat teoreetikut utlevad sarnaseid asju, isegi kui nende lahenemised on vaga erinevad, ka see on vaga hea mark.

Mis teeb IET nii huvitavaks? Ma arvan, et me voime osaleda protsessides. Sa ei vaja laboratooriumi ja riiklikku rahastamist, ainult natukene intelligentsust, natukene motivatsiooni ja avatud moistest.

Teooria

Kena oleks alustada teooria definitsioonide omadustest. Esiteks, teooria: A teooria on toesuse mudel, mis aitab arusaada, selgitada, ennustada ja kontrollida tegelikkust. Individuaalseid erinevusi oppides, on need mudelid tavaliselt verbaalsed. Aegajalt keegi pakub valja uue graafilise mudeli , illustreeritud sumbolitega voi matemaatiliste mudelitega voi isegi arvuti mudelitega. Aga sonad on algvormiks.

.Erinevad lahenemised vaatavad erinevaid teooria aspekte. Humanistid ja eksistentsialistid kalduvad koondama arusaamise osa. Nad usuvad, et me oleme paljustki kompleksides mis ajalooksul sisendatud ning kultuuris “ ennustama ja kontrollima”. Selle korval nad sisendavad ,et ennustamine ja kontrollimine on inimestes markimisvaarne, ebaeetiline. Teiselt poolt beheivioristid ja freudsitid eelistavad arutlevat ennustust ja kontrolli. Kui idée on kasutatav ja tootav siis , mingu seega. Arusaamine selllest on teisene.

Teised definitsioonid vaidavad, et teooria on tegevuse juht. Me figureerime, et tulevikus oleks midagi nagu minevikus. Me arvame, et teatud sundmused, mis on tihti juhtunud, juhtuvad suure toenaosusega ka edaspidi. Seega vaatame esimesi sundmusi jarjestikuliselt , koige eredamalt osalt osani, teenime meie tee tahiseid ja hoiatama marke. Teooria on nagu vaike kaart. See poel sama nagu maatee ette kujutab, see kindlasti ei anna igat detaili ega pruugi olla vaga tapne. Aga see annab meile tegevuskava mida parandada valesti minemisel.

Isiksus

Tvaliselt kui me raagime kellegist isiksusest, taagime mis teeb isiksuse eriliseks teistest inimestest, isegi voibolla ainulaadne. Sellist aspekti kutsutakse individuaalseteks erinevusteks. Monedes teooriates on see valine. Sellistes teooriates sageli veedetakse