Custom Search
Remarque on oma selles teoses andnud pildi inimestest, kellele 1933. aastal ei antud oma kodumaa kodakondsust ja kes seetõttu välja saadeti. Kuna neil polnud luba teisele maale sisenemiseks, pidid nad seda tegema illegaalselt, tabamise korral sai neile osaks vanglakaristus ja nad saadeti uuesti maalt välja. Nende inimeste saatuseks jäi oma eksistentsi eest võitlemine, millega paljud toime ei tulnud, kuid raamat lõppes suhteliselt lootusrikkalt, näidates, et ka väljasaadetud võisid oma koha elus leida, antud juhul Mehhikosse tööle asudes.
Tänu fašistlikule ideoloogiale ja hitlerlikule, võimuahnele valitsusele otsustati Saksamaalt välja saata tohutul hulgal inimesi, kelle suhtes vähimgi kahtlus tekkis, et nad võiksid riigile ohtlikud olla. Samuti toimiti ka Poolas, Venemaal ja Itaalias. Seetõttu on seltskond raamatus küllaltki kirju. Eriti suurel hulgal sattusid põgenike ridadesse juudid, keda nende päritolu pärast taga kiusati. Remarque tundis väljasaadetute olukorda vägagi hästi - temagi oli pidanud Hitleri võimu ajal emigreeruma.
Raamatu üks peategelane Steiner oli vangilaagrist põgenenud. Teine figureeriv tegelane Kern oli koos oma vanematega Saksamaalt välja saadetud, kuna ta isa oli juut, kelle peale üks konkurent tema parfümeeria poodi himustadaes kaebas. Konkurendi plaan õnnestus, nagu ka tuhanded teised sarnased sellel ajal.
Järjekordse valekaebuse tõttu võeti Kern ja Steiner nende elukohaks olnud pansionaadi läbiotsimisel kinni. Kinnivõtmisel ootas neid raamatus sümboolseks saav 14-päevane arest ja maalt väljasaatmine. Vangistus koos mõnenädalase elamisloa saamisega järgmisest riigist ning mõneajalise illegaalselt elamisega, moodustaski enamusele migrantidest üha korduva elutsükli. Neid ei huvitanud poliitika ega kunstid. Tsiteerin: "Selle jaoks, kes vee all ujub on tähtis ainult üks: kuidas jälle veepinnale pääseda, teda ei huvita, mis värvi on kalad." Seetõttu sooritavadki põgenikud ülijulgeid ja vapraid tegusid, kuid nagu teades, et ka veepinnal pole midagi paremat, on nende teod tulevikuperspektiivi ja optimismita. Kõige paremaks näiteks on raamatus kirjeldatud korduvad illegaalsed piiriületused. Tihtipeale tuli põgenikel mitu ööd tormis käia või jõgesid ületada, et teisele poole piiri pääseda. Samal ajal võis alati juhtuda, et keegi piirivalvur neid tulistama hakkab. Ometi tulid väljasaadetud ikka salaja tagasi, kuigi olid täiesti teadlikud, et nad jälle minema kihutatakse.
Paljud migrandid olid nooruses saanud hea hariduse. Neile kujunes pagulusest tragöödia, sest nad otsisid elust midagi enamat kui lihtsalt elamist tänasele päevale. Selline tegelane on näiteks üliõpilasest Kerni õpetaja, keda Kern kohtab tolmuimejamüüjana. Taoline tegevus oli vaeses ühiskonnas mõttetu ning nii tuleb Kernil oma endisele õpetajale nõu anda, kuidas elatist hankida. Traagiliseks näiteks oli ka ühe neiu lugu, kes "eluaeg oli oodanud printsi" ning nähes, et teda ei saabugi, sooritab enesetapu. Enne seda lasi ta aga ennast ühe mehe poolt prosituudina ära kasutada, mida Remarque üsna võikalt kirjeldab. Kuid inimene harjub kõigega ja nii suutis näiteks Steiner asjast irooniaga üle saada. Remarque terav ühiskonnakriitiline toon avaldub tema kui kogenud põgeniku ütlustest noorele Kernile. Näiteks lohututab ta esimest korda vangis olevat Kerni sõnadega: "Pea püsti poisu! Selle eest on sul õnn kahekümnendal sajandil elada - sa elad kultuuri, evolutsiooni ja inimlikkuse sajandil." Remrque läheb oma iroonias isegi niikaugele, et laseb taskuvargal uhkelt öelda, et tema on "kodumaa ja kehtiva passiga", aga mitte mingi emigrant, näidates, et isegi petiste elu oli parem kui väljasaadetute oma.
Ometi oli ka põgenike hulgas erineva elustandardiga inimgruppe. Venelased, keda oli esimestena hakkatud maalt välja saatma, said nn. Nanseni passid, mis andsid õiguse seaduslikult elada - nemad kuulusid "kodumaatute aristokraatiasse", sest neile kuulus veel nende väljasaatmise ajal maailma kaastunne. Ka on Remarque arvates juudid teistes paremini paguluseks ette valmistatud, sest ka nende esivanemad olid enne neid pidanud põgenema. "Hädaoht teravdab mõistust" oli Steineri arust elu esimene seadus.
Põgenikele vastanduvad ametnikud, kes on põgenikest rumalamad, sest nende jaoks polnud mängus elu, vaid ainult töökoht. Remarque satiiritseb rumalate ametnike kallal üsna tugevasti. Näiteks kurdab väljasaadetute saatja oma igavat elu sõnadega: "Teie pärast võib inimene oma ametiaust ilma jääda! Pole enam ainsatki ilusat ausat käeraudades transporti!", mis näitas selgesti ametniku madalat inteligentsi.
Samal ajal olid aga olemas ka riiklikud põgenikeabi keskused, mis toitu jagades kergendasid pagulaste olukorda. Samuti on mõned vanglaametnikud põgenike vastu lahked. Nemad esindavad nn. "häid ametnikke" ja niisamutigi olid olemas "pahad põgenikud". Näiteks võiks tuua ühe koonduslaagris olnud mehe, kes nüüd oma vabastustõendiga põgenikes kaastunnet äratas ja öömaja palus. Peale selle saamist aga toad tühjaks varastas.
Kui raamatu algul tundus põgenikele nende olukord lootusetu, siis peale mõnekuist paguluses olekut võis Kern juba ühte alles põgenenud tütarlast lohutada sõnadega: "Kurbus on kõige tavalisem tunne meie ühiskonnas." Ka on Remarque toonud sisse armastuse teema. See on nagu omamoodi kontrastiks: inimesed, kes muidu on eluga toime tulnud, hukkuvad armastuse läbi. Näiteks Steiner, kes lõpuks suutis omale valepassi muretseda ja valemängijana piisavalt raha teenis, läheb oma surevat naist Saksamaale vaatama. Kuna ta oli Saksa koonduslaagrist põgenenud, siis teadis ta ka ise, et sinna tagasipöördumisel võetakse ta kindlasti kinni ja hukatakse.
Teiseltpoolt andis armastus mõnedele jõudu ja muutis nad õnnelikuks. Nii juhtus näiteks kahe noore põgeniku, Kerni ja Ruthiga. Ruth oli juut, kelle vanemad olid surnud ning kelle peigmees ta juudi päritolu tõttu maha jättis. Tema jaoks polnud elul enam mõtet. Kuid siis kohtus ta Kerniga ja armus temasse. Ruthi jaoks sai elu eesmärgi - luua oma lastele parem elukesond. "Kas te tahate siis kümme aastat vanem olla? Ei, kuid siis oleksid mu lapsed juba täiskasvanud," iseloomustab Ruthi püüdu kõige paremini.
Erinevalt teistest sama ajastu raamatutest ("Triumfikaar") on see teos optimistlikum. Teoses saab "kadunud põlvkonnale" selgeks, et nendest noorematel on võimalus olelusvõitluses edu saavutada ja normaalselt elama asuda. Nii ütleb vana Marill Ruthile ja Kernile: "Teie olete noored. Ärge konutage kohvikutes, ärge hädaldage, ärge väsige!" ja aitab neid, kus aga vähegi saab. Tema püüded kannavad vilja ning noored saavad töökoha Mehhikos, mis näitab Marillile, et ka tema elu, nagu ka iga teise inimese oma, ükskõik kui raske see ka ei oleks, on siiski elamist väärt ja teistele vajalik. Või nagu Steiner ütles:"Miski pole kehvem kui surm!"