Custom Search
Eesti vaba
turumajandus pole põllumeestele suutnud pakkuda korralikku elatustaset.
Otsetoetused on küll praegu talunikele kiire leevendus, mis hoiab enne valimisi
ära enamuse piima mahavalamise sarnastest aktsioonidest, kapitalistlikule
ühiskonnale tervikuna pole selline lahendus aga sugugi mitte parim. Selge on,
et raha on talunikel praegu hädasti vaja. Töötavas turumajanduses oleks neil
võimalus see pangast ka laenata. Veelgi enam, mingit laenu pole üldse vajagi
kuna kõik ratsionaalsed talupidajad oleks ennast juba ammu ikalduse, Vene
kriiside ja meiereide monopolistliku käitumise vastu ära kindlustanud.
Kuna sellised
imelisi, kuid hädavajalikke, teenuseid erafirmad ei paku, tuleks riigil
tõsiselt kaaluda ettevõtte sarnaselt tegevuse alustamist, tehes ise turgu
kindlustamises ja krediidi andmises kriisiolukordades. Kogu ühiskonnale oleks
seega optimaalne, et põllumehed saavad riigilt alati niipalju vahendeid, et
kriis üle elada. Loomulikult tuleb neil aga saadud toetused järgmiste aastate
jooksul protsendiga tagasi maksta.
Teoreetilises
kirjanduses on kindlustusturgude puudumine populaarne teema. Selle käsitlemise
eest anti välja 1996. aasta Nobeli majanduspreemia. Idee on selles, et inimesel,
kes ennast kindlustab, on tunduvalt rohkem infot oma tegeliku olukorra üle kui
kindlustusfirmal. Loomulikult kasutavad osad kliendid seda kurjalt ära. Seega,
et kasumisse jõuda tuleb kindlustusfirmadel teistel klientidelt rohkem
preemiaid koguda. Tihtipeale muutub kindlustus siis aga liiga kalliks ja
korralikele inimestele mittetasuvaks. Lahenduseks võiks olla ka kahjude ainult
osaline korvamine, kontroll ja sundkindlustus, et firmat kasumis hoida. Näiteks
oli Maapanga näol tegemist sellise era ettevõttega, kes oli maainimeste suhtes
monopoolses seisundis ja proovis spetsialiseeruda, kuid teadagi tekkisid siis
omakorda probleemid Maapanga enda kontrollimisega.
Kuna kontroll on
sellistel puhkudel väga raske ja tihti kulukas võib riiklik sekkumine olla
lahenduseks. Näiteks on tervisekindlustus riigi poolt pakutav teenus, mille
eest kõik kohustuslikult maksavad ning millele vajadusel kõik ka piiratud
koguses toetuda saavad. Miks ei võiks riik samamoodi toimida põllumajanduses?
Euroopa ühendus
on näiteks selle teema tõsiselt käsile võtnud.
Põllumajanduse reformimise käigus elimineeritakse lähiaastatel üldised
subsiidiumid ja asendatakse need krediidi ja kindlustusega. Rahvusvaheliselt
saavad riigid IMF-ilt häda korras tihti piiratud koguses laenu, millega
seonduvad tingimused efektiivsuse tõstmisele majanduses. Sama tuleks kaaluda ka
Eestis. Kogemus on ju juba olemas õppelaenu näol, kus riik täidab sama moodi
turumajanduse puuduva ahela. Praeguse informatsiooni tehnoloogia arengu puhul
suudab üks arvuti ilusti kokku arvestada kui palju keegi talunik peaks abi
saama, et tal ka järgmine aasta millestki toota oleks ning palju ta järgnevatel
aastatel tagasi peab maksma. http://www.ee/www/Ari/Arvutifirmad/Tarkvarafirmad/
lehelt leiab 80 firmat kes sellise andmebaasi ilusti püsti panevad. Sellise
süsteemi juurutamisel saaksid talunikud piisavalt toetuste ja maksumaksjatel jääks teadmine, et nende
maksud saavad tulevikus ka midagi neile kasulikku toota.
Loomulikult võib
juhtuda, et ka riikliku süsteemi hakatakse petma. Siiski, seni kaua kuni kasvõi
mõni inimene saadud toetuse tagasi maksab on süsteem odavam kui subsiidiumid.
Ka motiveerib laen efektiivsusele ja ei tekita talunikes sõltuvust riiklikest
toetustest. Talunike nõudmised ei oleks kunagi ülepaisutatud ning subsiidiumite
saajate teadasaamiseks ei peaks enam mitmest arhiivist näpuga järge ajama.
Miks siis ikkagi
eelistatakse praegu subsiidiumeid? Tavaliselt on subsiidiumi seletuseks kas
tööstusharu perspektiivikus, või vajadus seda omada riigis kaitse eesmärkidel.
Tegelikkuses pole subsiidiume kunagi suudetud piisavalt efektiivselt ja
võrdselt jagada. Põllumajandus pole tänu Eesti külmale kliimale sugugi midagi
eriliselt perspektiivikat ja vaevalt, et keegi tõsiselt arvab, et subsiidiumid
suudavad Eestit sõja korral näljast päästa. Miks ei võiks siis riik turgu
asendades teiste turgude eeskuju järgida ja pakkudagi kindlustust kindlustuse
nime all?
Tundub, et
vastust ei tule otsida majanduslikku laadi põhjuste hulgast. Põllumehed jääksid laenude puhul tasuta
rahast ilma ja hääletaksid valitsuse vastu. Euroopa ühenduses olid mõni aeg
tagasi subsiidiumite põhjused tõesti poliitilised, kuna oli vaja Prantsusmaa
talupoegade tuge Maastrichti lepingu referendumil. Võibolla on idee
kindlustusest seega mõttetu ruumi raiskamine, mida “ajapuudusel” kunagi ei
arutata. Samas jälle juhul kui ei taheta saada endale valimiste eel häälteostja
mainet, võiks valitsus põllumajandusest tulu mittesaavatele isikutele tunduvalt
paremini seletada, miks siis ometi praegu antud toetusi tulevikus, olukorra
paranedes, tagasi ei taheta.
615 sõna.
Keith Siilats
www.otsi.ee
webmaster
Cambridge Ülikool