This is Google's cache of http://kroonika.postimees.ee/arhiiv/2000/16/keith_kolis.php3.
Google's cache is the snapshot that we took of the page as we crawled the web.
The page may have changed since that time. Click here for the current page without highlighting.


Google is not affiliated with the authors of this page nor responsible for its content.
These search terms have been highlighted: keith siilats 

Kroonika Online
Custom Search
 
  Arhiiv Reklaam Toimetus Tellimine Järgmine number
    fbi
REKLAAM
 

Keith Siilats kolis Manhattanile

ESTA KÜBARSEPP
esta@kroonika.ee

Juba mõnda aega tegutseb Keith Siilats (21) New Yorgis — linnas, millest saab järgmiseks kolmeks aastaks tema kodu.

Koju eriti ei jõua, esimestel nädalatel on tööpäevad hommikul kaheksast õhtul kümneni kestnud,» ütleb tuntud ärimehe Viktor Siilatsi poeg Keith.

Keith Siilats sai ahvatleva kolmeaastase töölepingu firmas Sanford C. Bernstein & Co, mis on üks suuremaid sõltumatute investeeringute haldureid 1maailmas. Tema töökoht asub kahekümne esimesel korrusel New Yorgi Viiendal avenüül, otse Central Parki vastas. Muude tööülesannete hulgas ennustab Keith, millised firmad tulevikus pankrotti lähevad.

«Firmad, mis on peaaegu pankrotti minemas, maksavad laenu eest paremat intressi, ja kui nad lõpuks vee peale jäävad, on tegu kasuliku investeerin- guga. Statistiliselt ja programmeerimiselt on sellised krediidi hindamise mudelid aga väga keerulised,» räägib Keith asjaliku näoga tarka juttu.

Kuigi Keith on oma töögrupis ainuke, kellel pole veel doktorikraadi, on tal juba oma kabinet, mitte pelgalt töölaud suures Ameerika tüüpi kontoris.

Ühendriikides töötamise luba on Keith viimase kahe kuu jooksul aga pidanud kaks korda taotlema. Vaevalt esimese loa kätte saanud, sai ta parema tööpakkumise, ja asjaajamist tuli otsast alata. «No esimesel juhul oleksin ma saanud mõnikümmend tuhat dollarit aastas, nüüd aga saan tunduvalt rohkem.»

Kuigi Keith ei varja, et talle meeldib hästi elada, arvab ta, et hästi elamisest tunduvalt olulisemad on mittemateriaalsed väärtused. «Mulle on praegu väga tähtis kindlustada oma tulevikku ja sellesse investeerida. Küll edaspidi on aega raha meelelahutusele ja vabale ajale kulutada,» lausub ta enesekindlalt.

Aina paremaks läheb

Edu pole Keithile sugugi lihtsalt selgest taevast sülle langenud. Selle taga on visa töö — õpingud Inglismaal ja Cambridge’i ülikooli diplom. Ka tööle asunult on Keith otsustanud oma haridust täiendada. Aastaga loodab ta magistrikraadi kätte saada ja seejärel mõnes heas Ameerika ülikoolis doktorikraadi suunas liikuma hakata.

Keith usub, et praegune tööleping peaks kindlustama talle doktorikraadiks valmistumise ajaks laheda äraelamise: «Loodetavasti saan nii palju kõrvale panna, et ei pea õppimise ajal vett ja leiba sööma.» Ta loodab koguda isegi nii palju kapitali, et võiks alustada omaenda programmeerimisfirmaga.

Kui küsida, kas ta on endale elus ka konkreetse eesmärgi püstitanud, siis Keith muigab. «Mulle on elu eesmärgist mõtlemine suhteliselt igav tegevus, mis pole siiani erilisi tulemusi andnud. Ma võtaksin Jean-Paul Sartre’i eksistentsialistliku seisukoha: seni on mul elus aina paremaks läinud, eks vaatab, 2kuhu niimoodi lõpuks välja jõuab,» ütleb noormees vähimagi üleolekuta hääles.

Erinevates riikides ja kultuurides elades on Keith omal nahal tunnetanud, et väärtushinnangud on enamasti kultuurist ja ühiskonnast tekitatud. Enda jaoks on ta need paika pannud üsna lihtsa skeemi abil: «Kõige tähtsam on olla tolerantne teiste inimeste väärtushinnangute suhtes. Võib öelda, et mulle on olulised haridus, ausus ja lugupidamine teiste inimeste vastu.»

Lips ja rulluisud

Keith on ka varem mõnda aega New Yorgis elanud ja korterit rentinud. Kui ta aga möödunud aasta novembris otsustas Argentinasse siirduda, ütles ta oma senise eluaseme üles.

Seepärast peabki Keith nüüd, nagu ta ise ütleb, uuesti «infrastruktuuri välja arendama» hakkama. Praegu jagab ta pinda samuti New Yorgis töötava sõbra Jürgen Kaljuveega. «Ajutiselt. Esimese palgatšekini, siis loodetavasti võtame uue, suurema koha,» täpsustab Keith. «Ma tahan saada kindlasti korteri saarele,» lisab ta, pidades silmas Manhattanit. Teda ei sega asjaolu, et seal on korterid tunduvalt kallimad kui teisel pool silda. «Ma olen liiga mugav inimene, et kulutada aega näiteks Brooklynist saarele sõitmiseks,» põhjendab Keith oma otsust.

Manhattanil kavatseb noor Siilats töölejõudmiseks transpordivahendina rulluiske kasutada. Lips ees, ülikond seljas ja rulluisud all? «Eks ma tõmban midagi peale, et silma ei torkaks,» itsitab Keith.

Kahe palgega

Keithi tegemisi vaadates tundub, et tema sisse mahub justkui kaks erinevat inimest: üks on tõsimeelse ellusuhtumisega ja õpihimuline noor mees, teine riskeerija ja katsetaja, kes naudib enda kujundatud situatsioonide lahendusi.

«Mulle meeldib testida inimeste käitumist ootamatutes olukordades. Proovin tihti, kas suudan saavutada loodetud tulemust teise inimese teadmata,» räägib ta. Enamasti olevat Keithi riukad tugeva teoreetilise taustaga ja kellegi poolt juba kunagi mingis situatsioonis läbi tehtud. «Ma siis vaatan, kuidas teised samas olukorras käituvad,» ei tee ta oma tempudest saladust.

Keith sisustab oma vaba aega ka teist laadi asju ette võttes. Näiteks sukeldudes ekstreemsetes tingimustes või deltaplaaniga õhus liueldes, mida ta koges Argentinas. Keith arvab, et sellised võimalused peab õigel ajal ära proovima: «Hiljem, kui on perekond ja lapsed, ei saa sellist nalja enam lubada.»

Kuppel pole viltu

Praegu aga pole tal vähemalt mõnda aega vaba aja sisustamisega probleeme, sest aega lihtsalt ei ole. «Muidu käin trennis ja õhtuti Sohos restoranides-kohvikutes inimestega suhtlemas,» räägib Keith. Ühtlasi kurdab ta, et teda vaevab ülikoolist väljasaanu tüüpiline sündroom — ikka on vaja minna raamatukokku tõsiteaduslikke teoseid lugema. «Ei saa nagu pidama. Kohe imelik hakkab, kui lihtsalt rutiinse tööga tegelen.»

Kuigi hea haridus, kodune materiaalne kindlustatus ja isiklik edu oma elu alustamisel võiksid olla Keith Siilatsil «kupli vildakile ajanud», nagu ütles Vestmann E. Vilde «Pisuhännas», ei paista see teda ohustavat. Oma roll selles on kindlasti ka vanematel, kes pakkusid pojale valikuvõimalusi, kuid lasid tal enda valikute üle ise otsustada. «Lõplik otsus on alati minu, kuigi isa väljendab oma eelistusi. Näiteks isegi sellistes küsimustes nagu tütarlapsed, üsna selgesti ja korduvalt. Nii et lõppkokkuvõttes see kindlasti mõjutab mind,» muheleb Keith.

Tema eneseteadlikku juttu kuulates võib kindel olla ühes: selle noore mehe tegudest on põhjust tulevikus veelgi rääkida.

Arhiiv
 
tagasi

 

  Arhiiv Reklaam Toimetus Tellimine Järgmine number Üles
  Kroonika Interneti väljaandes avaldatu on autorikaitse objekt ja seda kaitseb seadus.
Click here to see more economics,politics and school papers from me