Eliitharidus kui väärt lisaboonus

Eliitkoolid on vajalikud, sest innustavad rohkem ja paremini õppima

Keith Siilats

(tiitel???)

Mitte kunagi elus ei ole ma nii vähe õppinud kui oma teisel aastal Cambridge’i ülikoolis. Lõpetasin Cambridge’i parima, Trinity kolledzhi “neljadega”. Ja usun, et oleksin kõigest “neljadele” õppinud ka varem, kui Tallinnas poleks olnud paari unistuste keskkooli, mille peale tavalises Pääsküla keskkoolis õppides mõelda.

Pääsküla keskkoolis käies oli mul vajadus võita näiteks riiklikke matemaatikaolümpiaade, et eliitkooli sisse saada. Tallinna 21. keskkooli näol see mul ka õnnestus. Hiljem, Inglismaa lihtsas ja odavas riigikoolis Impington Village College´is oli mul jällegi piisavalt motivatsiooni lõpetada keskkool kahe asemel ühe aastaga ja maksimumhinnetega – et pääseda Cambridge’i ülikooli ja täisstipendiumi peale. See kõik oli lihtne, nauditav ja võimalik keskmise tasemega koolides, sest oli olemas selge eesmärk – omandada järgmisel aastal haridust juba kusagil paremas koolis.

Hea haridus, kuid halb iseloom? Ma ei ole ainus, kel pärast tippkooli sissesaamist motivatsioon pingutada kadus. Parimal sõbral Jürgen Kaljuveel läks pärast Harvardisse pääsemist motivatsiooniga veel hullemini. Õnneks innustame praegu teineteist New Yorgis. Ja võib-olla muutub parema motiveerija puudumisel tihedamaks ka õpilastevaheline koostöö Eesti riigikoolides. Samas ei usu ma, et eestlastel omakasupüüdmatu abivalmidus väga veres oleks.

Ühesõnaga, keskmise tasemega koolid andsid mulle maksimaalse hariduse, samasuguse nagu eliitkoolid. Ent haridussüsteemis, kus kõik koolid on oma tasemelt võrdsed, olnuks motivatsiooni õppimiseks tunduvalt raskem leida.

Sotsiaalsest küljest vaadates ei julge aga küll end täna eriti heaks inimeseks pidada. Tavakoolide lõpetanutest võivad saada riigile palju kasulikumad kodanikud. Ka oma väidetavalt halvas iseloomus võiksin osaliselt eliitkooli haridust süüdistada. Trinity College´is oli sotsiaalne elu peaaegu et olematu. Sel Cambridge’i elitaarseimal kolledzhil oli täiesti teenitult kõige ülbema ja enesekesksema kooli kuulsus. Enamik Inglismaa sõpru, kellega praegugi ühendust pean, on pärit minu sealsest riikliku keskkooli ajast. Ja enamik eesti sõpru on Pääskülast.

Eliitkoolid lõhestavad ühiskonda, iseasi, kui teravaks probleemiks eestlased ise sotsiaalset ja hariduslikku kihistumist peavad. Kakskeelsed eliitkoolid võiksid küll täita “palju ilusaid inimesi” funktsiooni muulaste integreerimisel, kuid fakt on see, et paljudele eliitkoolid ei meeldi. Elitaarse hariduse ühiskonnas väärtustatud normiks kujunemine nõuab paljudelt vanematelt ülejõu käivaid väljaminekuid, halveneb nende elukvaliteet ja tihti on eliitkoolide õpilased ka lihtsalt teistest õnnetumad.

Teisalt oli mul üksinda Cambridge’i ülikooli raamatukogus istudes aega Nietze ja Sartre läbi lugeda ning iseseisvalt  programmeerima õppida. Tõsi, koolist välja saades ei osanud ma esialgu tööintervjuudel inimestele väga meeldida, mistõttu töö saamine osutus üllatavalt raskeks. Parim kild oli vist Talinvest Supremale saadetud CV-s, kus juba enam-vähem alguses oli kirjas, et mu IQ on üle 160 ja üleüldse, olge õnnelikud, et teil on võimalik kedagi  nii vinget intervjueerida. New Yorgis kästi mul aga esimese asjana Dale Carnegie ja veel paar populaarteaduslikku inimpsühholoogia teost läbi lugeda, sellele järgnes veel mõni kuu harjumist ja praegu oskan jälle suhelda vahetult, teistele meeldivalt - elitaarne olemata.

Seega on minu efektiivsemalt omandatud haridus nagu lisaboonus. Boonus, mis oleks jäänud saamata Rootsi-sarnases võrdses haridussüsteemis. Boonus, mis võiks Eesti tublimatele eliitkoolide näol siiski alles jääda.